Õpiränne Euroopasse ja tagasi - Häädemeeste Keskkooli õpetajad töövarjuks Saksamaal
18.
– 24. märtsil 2018 oli Häädemeeste kooli kolmel õpetajal ja minul koolijuhina võimalus
külastada kooli Saksamaal (Vogelsbergschule Schotten). Projekti „Elamine, õppimine
ja õpetamine euroopalikus koolis - õpetajate enesetäiendamine ja õppekavade
uuendamine regionaalsel ja riiklikult tasandil Euroopa Liidu kontekstis“ rahastus
oli Erasmus+ programmist. Vogelsbergis on aktiivne rahvusvaheline koostöö nii
linna kui kooli tasandil ning Häädemeestel on sama kooliga juba ka varasem
positiivne koostöökogemus, mistõttu olime nõus ühinema töövarjuprojektiga.
Lisaks Vogelsbergi koolile oldi projekti raames varasemalt külastatud Hispaania
ja Itaalia koole ning viimasena tutvusime Saksa koolisüsteemiga.
Saksamaal
algab lapse haridustee lasteaias ja algkoolis ning 4. klassi lõpuks on
enam-vähem otsustatud, kas laps hakkab tulevikus õppima kutse- või kõrgharidus.
Nüüdsel ajal süsteem enam nii jäik pole ja on võimalikud hilisemad liikumised
ühest suunast teise, aga kõik sõltub lapse õppeedukusest. Vogelsbergi koolis õpitakse
5. – 10. klassis, kokku umbes 700 õpilast. Õpetajaid on koolis umbes 40. Õpitakse
reaalklassides (tulevased kõrghariduse omandajad) ning tavaklassides (tulevased
kutsekooli õpilased). Hiljuti alustati
ka immigrantide programmiga. Immigrandid õpivad alguses peamiselt saksa keelt
ning vastavalt keeleoskusele hakkavad käima järjest ka teistes tundides.
Koolis
toimusid meie reisi ajal ehitustööd – maja juurdeehitus oli lõpujärgus.
Üldiselt oli koolimaja sarnane meie omadega. Söökla oli aga üsna teistsugune –
see oli väga väike. Sooja lõunat sööb koolis igapäevaselt 30-40 õpilast. Pigem
võetakse kodust kaasa võileib, sest majanduslikult ei saa õpilased endale
lõunasööki koolis lubada. Saame olla uhked ja tänulikud selle võimaluse üle, et
meil on riigi poolt kõikidele õpilastele tasuta lõunasöök. Samuti saime aru, et
koolibusside süsteem ja transpordivõimalused on meil mõnevõrra paremad.
Õpetajatega
kogesime, et oleme siin põhjamaal endid toasoojusega ära hellitanud. Ilm oli
meie reisi ajal kargelt kevadine, st nullist kolme soojakraadini, aga kõikides
tundides olid aknad pärani lahti. Meie õpilased kurdavad, kui klassis on 21
kraadi sooja. Lisaks veedavad õpilased seal vahetunnid õues ja pikal
lõunavahetunnil on õuesviibimine kohustuslik. Vaatamata sellele, et sadas lund
ja lörtsi.
Meie
õppereisi peamine eesmärk oli tundide külastamine. Nägime järgmisi õppetunde:
saksa keel võõrkeelena (immigrantidele), inglise keel, ladina keel, muusika,
majandus, poliitika, kunst. Õpetaja on oma olemuselt uudishimulik ja tahaks igast
situatsioonist midagi õppida. Kolleegilt õppimine on üks paremaid õppimisvorme.
Tajutav oli Saksa ja Eesti õpetajate ettevalmistuse erinevus. Tavaline on, et
õpetaja Saksamaal õpetab mitut erinevat ainet. Schotteni koolis õpetab üks
õpetaja näiteks kehalist kasvatust, saksa keelt ja muusikat. Õpetaja hariduses
ja ettevalmistuses on Saksamaal esimesel kohal pedagoogilised teadmised ja
oskused ning teisena tulevad ainealased teadmised, st eelkõige õpetatakse last
ja alles siis tuleb aine.
Teine
reisi eesmärk oli, et meie õpetajad annavad seal ise tunde. Võõrkeeleõpetajad
said kogemuse võrra rikkamaks ja õpetasid saksa noortele inglise keelt. Meie
õpetajad said sellega suurepäraselt hakkama ning Saksa kolleegidelt ja
õpilastelt hulgaliselt positiivset tagasisidet.
Reisil
oli ka salajane eesmärk. Sama kooliga oli meil plaanis teinegi koostööprojekt.
Projekt oli juba kinnitatud, aga siis vahetus Vogelsbergi koolis direktor ning
ta tühistas selle. Kurbus ja arusaamatus oli suur nii meil kui sealsetel
õpetajatel. Seetõttu kutsusid nad minu kui koolijuhi ka kaasa, et ma pisut
„mõjutaksin“ uut direktorit ja et me koostöö ikkagi jätkuks. Saksamaal saime
aru tühistamise põhjustest. Eelmine direktor oli juhtinud kooli pikalt ning
juba mõnda aega otsiti uut direktorit. Keegi ei tahtnud seda ametikohta vastu
võtta. Õpetaja töötasu on Saksamaal kõrge ja õpetaja töö väga populaarne. Vabu
õpetaja töökohti praktiliselt ei ole, pigem on töötuid õpetajaid. Samas ei
taheta olla koolijuht – töö pole just kergete killast. Vogelsbergi koolis
vaadatigi siis ühele õpetajale sügavalt silma ning tal ei jäänud muud üle kui
võtta direktori ametikoht vastu. Alustava koolijuhina on niigi väljakutseid
palju ja kui esimese asjana pannakse allkirjastamiseks rahvusvaheline projekt,
siis loomulikult ei saa seda heaks kiita. Lisaks ei tunne direktor end inglise
keeles kindlalt. Mõistsime seal olles olukorda ja saime aru projektist
keeldumise põhjustest. Direktor nägi meid, sai aru koostööprojektide positiivsest
mõjust ning praeguseks mõtleme järgmise koostööprojekti peale. Kusjuures
direktori initsiatiivil. Tore!
Koolimaja
tutvustasid meile 9. klassi õpilased. Ringkäigu lõpus istusime klassiruumis
ning nad esitasid meile Eesti kohta erinevaid küsimusi. Meie muidugi küsisime
ka nende käest kooli, õppimise jms kohta. Uurisime, kas noored juba teavad,
kelleks nad tahavad saada. Üks tüdruk tõstis kohe käe ja teatas, et tema võib
rääkida küll, sest on oma soovis kindel. Neiu teatas, et tahab saada
politseiametnikuks. Tema kõrval istuv noormees teatas siis, et tema võib ka oma
plaanidest rääkida, sest on ka üsna kindel, mis tööd hakkab tulevikus tegema.
Tema soovib saada hooldustöötajaks. Neid kaht noort inimest kuulates olime meie
üsna üllatunud ja ütlesime, et Eestis ei oleks selline asi võimalik. Võib-olla
me leiaksime Eestis mõne põhikooli lõpetava neiu, kes soovib saada
politseinikuks, aga päris kindlasti ei leia me kedagi, kes tahaks saada
hooldustöötajaks ja rohkem kui võimatu on
see, et see võiks olla noormees. Nüüd oli sakslaste kord imestada, et miks
ometi. Me tõdesime, et nii see lihtsalt on. Hooldussüsteem Eestis on kahjuks selline,
et ükski noor inimene ei unista tööst hooldushaiglas ning meil on hulgaliselt ameteid,
mille puhul on stereotüüpsed mõtlemised, mis on meeste ja mis naiste töö.
Alustasin
tööd Häädemeestel 2016. aastal ning selle projekti positiivne rahastamisotsus
oli minu esimeste tööpäevade uudis. Kooliaasta alguses arutasime koosolekul projektis
osalemist ning minu üllatus oli suur, et erilist tungi nendele reisidele õpetajate
poolt polnud. Saksamaale minekuks tuli ühte õpetajat ikka veenda. Reisil
küsisin õpetaja käest, kas ta on selle otsuse üle õnnelik. Loomulikult oli ta
rahul, aga ta tunnistas, et ta ikka väga kartis. Keeleoskus pole just kõige
parem ning reisimise kogemused puuduvad. Iga uus asi tekitab ju natuke
ebakindlust, aga tal on väga hea meel, et ületas endas hirmu. Positiivne
kogemus pani õpetaja keelt õppima ning järgmisi reise planeerima – nii töö- kui
eraelus.
Kokkuvõtlikult
tõdesime, et külaskäik Saksa kooli oli huvitav ja andis mõtlemisainet. Samas
said õpetajaid kinnitust, et õpilased ja õpetajad on igal pool sarnased ning teeme
samasugust tööd. Töövarjuks olemine laiendas silmaringi, aga andis meie
õpetajatele ka enesekindlust.
Aule Kink
Häädemeeste Keskkooli direktor
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar